Uudised

15.11.2022

Hiljuti 30 aasta juubelit tähistanud ASi Tartu Ehitus kauaaegne juht Aado Kivi on ettevõtet juhtinud läbi mitme kriisi ning loodab kuldaväärt meeskonna ja aastate jooksul tehtud õigete otsuste toel ka praegu ehitusturgu tabanud tsunamist läbi minna. Ajakirjale Ehitaja antud intervjuus rääkis ta enda pikaajalise eduka karjääri tagamaadest ja ehitusturu olukorrast ning tulevikuvaadetest.

Olete olnud pea kogu elu ehitusega seotud. Kuidas teie huvi ehituse vastu alguse sai?

Mäletan enda esimest ehituskogemust, mil 1961. aastal hakkas isa maja ehitama ja otsisime külmal talvel põllult kive, sest sel ajal ehitati eramaju nn säästubetoonist, mille põhimaterjal oli kivi ja kruus, kuna tsementi oli raske kätte saada.

Hiljem läksin TPIsse teedeehituse erialale, mille valik tuli juhuslikult sugulase soovitusel, kes juba seal ees õppis. Olin tollal suur lennuhuviline ja plaanisin minna koguni lenduriks õppima, kuid kahjuks või õnneks sinna kooli jäi minemata. Sugulane väitis, et TPIs õpetatakse ka lennuväljade ehitamist, see pani mul silmad särama ning otsus oligi tehtud. Seda ma kunagi kahetsenud ei ole, kuigi ühtegi lennuvälja ma ehitada pole saanud.

Esimese juhtimiskogemuse sain ehitusmalevas ja pärast TPI lõpetamist lasin ennast suunata Tartusse, kuhu olen jäänud siiani. Kuigi minu valiku määras tookord peamiselt see, et siin pakuti uhiuut korterit, sai Tartu mulle kiiresti südamelähedaseks ja võin öelda, et Tartut nimetatakse õigustatult Eestimaa südameks.

Milline on olnud teie meeldejäävaim objekt sellest perioodist?

Meelde on jäänud esimene suurem objekt Tartu Sõpruse silla peale- ja mahasõiduteed, mille valmimisel 1981. aastal võisin isegi veidi nina püsti ajada. Aga selle ehitusega meenuvad kohe ka raskused, näiteks lükati silla ehituse tähtaega pool aastat edasi, kuna tollal olid raudbetoontalad suur defitsiit ja nende saamine aeganõudev. Nii suur sild oli tollal sõjalise tähtsusega ja Eestil polnud selle projekteerimise õigustki. Ka enamik ehitajaid oli pärit Nõukogude Liidust, kellest paljud jäid hiljem Eestisse elama, ja seetõttu oli 1990ndatel siin üsna hea sillaehituse kompetents.

Pärast seda olin veel erinevatel juhtivatel ametitel, kuid viimaseks palgatööks jäi Tartu Maja, mis oli suur riiklik aktsiaselts 1200 töötajaga, kes ehitasid valmis näiteks Annelinna, aga palju objekte ka muljal Eestis ning lisaks ka naftabojaaridele olulisi objekte Tjumenis ja hetkel sõjakeerisesse sattunud Ukraina linnas Slavutišis.

Kuidas jõudsite mõtteni teha enda ehitusfirma?

Ajad muutusid ja mingil hetkel tuli otsustada, kuidas minna edasi. 1993. aastal asutasimegi koos Jaak Keerbergiga Tartu Ehitus ASi, tegime selle praktiliselt nullist, kuid esialgu olid lisaks meile ka väikesed ehitusfirmad, kes enne olid Tartu Majas teinud ehitustöid. Idee oli lihtne: meie hangime objektid ja tegeleme projektijuhtimisega, nemad ehitavad hooned valmis.

Esimene suurem projekt oli 1993. aastal Tartu postkontori ehitus, mille maht oleks tänases vääringus umbes 20 miljonit eurot. Tagantjärele mõtlen, et kuidas meiesugusele väikefirmale küll selline suur objekt anti ja kuidas meil oli julgust riskida, et sellist suurt hoonet kvaliteetselt ehitada.

Eks tollal oligi peamine probleem seotud ehituskvaliteediga, sest need nõuded olid juba tunduvalt kõrgemad kui mõni aasta tagasi ning selle pärast tuli alltöövõtjatega piike murda, et tagada rahuldav tase. Sellest ajast sai alguse ka meie koostöö Raivo Rannaga ja hoone fassaad sai kaetud nende toodetud Columbia kiviga, mis oligi nende esimene tuntud toode Eesti turul.

Kas te sarnaselt ehitusfirmaga Rand ja Tuulberg pole tahtnud suureks kasvada? Kas praegu on väike ja paindlik isegi kasulikum olla?

Meil pole suureks kasvamise eesmärki kunagi olnud. Aga meile on alati olnud oluline hea meeskond, tähtaegadest kinnipidamine ja lugupidav suhtumine alltöövõtjatesse ning tellijatesse – need põhimõtted on kindlasti kandnud vilja, sest mitmed tellijad ja partnerid on jäänud meile pikkadeks aastateks truuks. Kuigi olen viimastel aastatel ise tegevjuhtimisest eemal tõmbunud, pole nii pikka järjepidevust enamikul ehitusfirmadel ette näidata.

Näiteks Tartu linn on üks meile truuks jäänud kauaaegne suur tellija ja oleme ehitanud linnale 30 aasta jooksul pea 15 objekti. Samuti on meie hea tellija ülikool, kellele oleme aastate jooksul mitmeid hooneid ehitanud ja restaureerinud. Võin öelda, et Tartus oleme teinud üle saja miljoni euro eest – need võivad tunduda ehk väikesed objektid, aga kokkuvõttes on meie ehitatud või restaureeritud hoonete üldmaht suur. Ka kõigis Tartu lähivaldades võib näha meie kätetööd.

Kas on olnud ka aegu, mil olete mõelnud, et aitab küll, lõpetame selle ära?

Tõesti, oli üks keeruline periood 2008.–2009ndate kriisi järel, mil partner, kellega koos alustasime, ei tahtnud enam jätkata ja kaalusime tõsiselt mõtet, et müüme firma maha. Aga kuna mina tollal enda jaoks huvitavaid pakkumisi turul ei näinud, leppisime lõpuks partneriga kokku, et tema lahkub ja mina jään edasi ettevõtet juhtima. Täna tagasi vaadates võib öelda, et see oli väga õige otsus, kuigi olukord oli keeruline, majandus ja ehitusturg langesid järsult ning uusi objekte, mida ehitada, tuli juurde vähe.

Sellises olukorras on raske motiveerida ennast jätkama, kui siht silme eest ära kaob, aga mina olen eluaeg olnud jonnakas ja otsustasin, et proovin veel. Raske oleks olnud ka parematele inimestele öelda, et aitab küll, 15 aastat juba tehtud ka. Aga muidugi pidin osa häid kolleege ka koondama, sest turul püsimiseks ei olnud teist varianti – need on olnud elu raskemad otsused.

Kas peate seda ka täna tegema?

Praegu ma seda kindlasti ei pea, sest oleme hetkel pigem olukorras, et otsime head objekti- ja projektijuhti juurde, mitte ei mõtle selle peale, kuidas kedagi lahti lasta. Aga kui varasematel aegadel oli lihtsam töötajaid leida – panid kuulutuse ajalehte ja oligi leitud kaks-kolm head inimest –, siis nüüd tuleb kasutada tutvusi ja ka vajadusel üle osta.

Aga siiski, kui pool aastat tagasi oleksin öelnud, et korralikku objektijuhti on võimatu leida, siis täna ma enam päris niimoodi ei arva, sest tublid inimesed on juba käinud meie juures tööd küsimas. Seega tundub, et ehituses on värbamine veidi lihtsamaks läinud, sest ka head töötajad on hakanud ehitusturul ringi vaatama.

Hea meel on ka selle üle, et naisi on hakanud rohkem ehitusse tulema. Meil on näiteks väga edukas projektijuht Kairi, kes on oma töökuse, asjatundlikkuse ja kohusetundega teeninud välja teiste austuse ja saab meeste maailmas hästi hakkama.

Loomulikult peame ka ise häid töötajaid hea palgaga kinni hoidma, aga usun, et peamine motivaator on olnud meie meeskond ja töökultuur, mis hoiab töötajaid ettevõtte juures. Mõnedki meie headest tegijatest, kes on mingil põhjusel ära läinud, on tulnud hiljem siiski tagasi. Ka see näitab, et meil on firma, kus tasub töötada.

Seega elate keerulised ajad ka seekord üle?

Ma ei taha kõiki loorbereid endale võtta, sest ma ei tegele juba paar aastat tegevjuhtimisega, kuid meil on võrratult head töötajad, kellega elame ka keerulised ajad üle.

Seda on isegi natuke imelik praegu öelda, aga Tartu Ehitus teeb sel aastal läbi aegade parimat tulemust ja ka kasum tõotab tulla hea. Kui vaadata veel järgmisesse aastasse, siis on ka sinna üle minevaid objekte on piisavalt, et ka tuleval aastal kasv tagada. Aga nähes, mis ümberringi toimub, ei saa enam pikemaks ajaks optimistlikku prognoosi teha.

Võib öelda, et praegu on ehitusturgu tabamas tsunami, mille ulatus ei ole võrreldav varasemate aegadega, sest seda põhjustavad tegurid on prognoosimatud.

Kas see praegune tsunami võib ehituturul ka osa ettevõtteid ära uputada?

Täna on terve maailm täiesti uues ja tundmatus olukorras. Suured muutused algasid juba rohepöördega, millega tuli ehitusse juurde palju uusi nõudeid. Siis pööras sõda Ukrainas elu pea peale ja nüüd lisandus energiahindade kallinemine – kuhu see aga välja jõuab, on täna võimatu prognoosida.

Kui varasemaid kriise põhjustasid mõned kindlad tegurid, näiteks 2008. aastal langes turg tugevalt, kuid selle põhjustest saadi aru, kohanesime paari aastaga ning kokkuvõttes midagi katastroofilist ei juhtunud. Halbadele aegadele järgnevadki tavaliselt paremad ajad.

Seetõttu usun, et ka seekord suudame kohaneda tänu varasemate aastate õigetele otsustele ja pikaajalistele usalduslikele suhetele alltöövõtjate ja tellijatega. Lühiajalisi raskusi saabki üle elada nende inimestega, kes usaldavad meie sõnu ja lepinguid.

Praegu on aga keeruline nendel firmadel, kes ei ole ka varasemalt tähtaegadest kinni pidanud ja kelle töö pole olnud piisavalt kvaliteetne. Nagu juba mainisin, siis kahjuks on näha, et osal ehitusfirmadel on läinud päris raskeks, sest mõned head objekti- ja projektijuhid on käinud meie juures juba maad kuulamas. Nad on tunnistanud, et nende tööandjal ei lähe asjad praegu hästi, ja võib juhtuda, et nad kaotavad töö. Kahjuks selliseid ilminguid turul juba on ja sellest võib teha omad järeldused.

Mida soovitate teistele ettevõtetele?

Soovitusi on raske anda, aga eelkõige tuleks olla paindlik ega tohiks võtta liigseid riske ja võimalusel valida lühema tähtajaga projekte, teha vähem fikseeritud hinnaga lepinguid ning tellijatega võimalikult palju hindades läbi rääkida.

Meie oleme suutnud tellijatega rääkida lepingutes hinnad läbi ja osa hindu fikseerida, osa jätta lahtiseks ja osa kujundada ehituse käigus. Meil on jäigalt fikseeritud lepinguid vähe, peamiselt riiklikud lepingud, aga ka meie suur partner Riigi Kinnisvara on teatud osas hinnakorrektuure pidanud võimalikuks teha ja tervikuna ei ole me pidanud suuri riske võtma.

Kas julgete siiski veidi prognoosida, mis ehituses hindadega juhtuma hakkab?

Vaadates erinevaid kinnisvaraanalüütikute hinnanguid, siis need on seinast seina – üks ütleb, et hinnad tõusevad, teine, et jäävad samaks, kolmas on kindel, et tulevad alla. Mina nõustun nendega, kes ütlevad, et hinnad tulevad natuke allapoole, sest ehitaja peab pakkuma enda kasumi arvelt madalamat hinda või tegema turul püsimiseks nullmarginaaliga ning isegi miinusega objekte.

Kindlasti jääb objekte vähemaks ja turul püsimiseks peavad ehitusfirmad pakkuma madalamat hinda, seega tuleb ka tellijale hind natuke alla. Palju sõltub ka sellest, mis juhtub energiahindadega, kuid seda ei oska keegi praegu ennustada, kuid see muutus mõjutab tugevalt ka teisi hindu.

Aga järsud muudatused on toimunud väga lühikese ajaperioodi, viie-kuue kuu jooksul, ja prognoose on tulnud kiiresti ümber teha. Hetkel on keeruline öelda, mis lähiajal toimuma hakkab, sest sõja kulg võib tuua omakorda juurde uusi olulisi muutujaid. Me ei tea, mis lähiaegadel hakkab juhtuma Ukrainas ja Venemaal, kuid sealsed muutused võivad paari kuuga kardinaalselt ka meie olukorda mõjutada.

Kuidas riik saaks ettevõtteid aidata?

Julgen julgustada riiki kriisis klassikaliselt käituma, sest kui ehitushind on madal, tasub tellida ja ehitajatele rohkem tööd anda. Hetkel on aga näha, et teedeehitus kängub, kuigi seda on palju tõestatud, et iga infrastruktuuri pandud raha toob hiljem mitmekordselt tagasi.

Aga arusaadavalt pole ka riigil praegu lihtsad päevad ning raske on käituda sõnakõlksu järgi, et kui rahaga muud mõistlikku teha ei oska, siis pane betooni. Kui raha ikka üldse ei ole, siis on ka raske midagi planeerida. Samuti peame arvestama, et täna on oluline osa kaitsekulutustel.

Aga ehitus ongi tsükliline ja tuleb arvestada, et pärast langust ongi paar aastat keeruline ja kui siis saad jälle nina vee peale, võib käes olla juba uus kriis ning jälle tuleb paar aastat üle elada. Aga eks selliste tõusude-mõõnadega see ehitamine käibki.

Tõenäoliselt on suurfirmadel, kellel on kogunenud puhvrid, kriisi siiski lihtsam üle elada. Aga kellel seda tarkust pole olnud, et parematel aegadel tagavara koguda, siis neil on küll järgmisele kriisile keeruline vastu minna.

Ja lõpetuseks: mis on teid motiveerinud nii pikalt ehitusvaldkonnale truuks jääma ja miks noored võiksid rohkem ehitust õppida?

Mind on läbi elu motiveerinud, et ehitamine on käegakatsutav ja silmale nähtav tegevus, ning näen ringi sõites Tartu linnas ning valdades nii palju enda ehitatud hooneid. Näiteks, kui lähen mööda kunagisest Postimajast, siis on tore öelda, et siin sai alustatud, ja ka mitmed teised objektid on ehituslikult hästi välja tulnud. Seega, kuigi ehitaja töö pole kerge, pakub see kokkuvõttes suurt rahuldust ja uhkustunnet enda käega või teistega koostöös tehtud tööde üle. Näiteks viimaste aegade üks paremaid ja palju kiidetuid objekte oli Riigikohtu hoone.

Allikas: www.ehitusuudised.ee